Majandusnäitajate poolest võib turismiäri kriisieelsele, 2019. aasta tasemele jõuda alles 2026. aastaks.

Eesti majanduses on välisturismi osakaal väga suur ja ilma välisturismi taastumiseta ei ole võimalik majanduse täielik taastumine, mida me ootame oma prognoosis alles järgmisel aastal."  (Rahandusministeeriumi makromajanduse analüütik Madis Aben, ”Päev koroonapiiranguid võib riigile maksta vähemalt seitse miljonit”, ERR 13.04.2021)

Juba üle aasta kestnud koroonakriisis on meil turismi- ja külalislahkusmajandusest suures joones 2/3 ärist, klientidest, käibest läinud. Umbes pool aastat ollakse nüüd ilmselgete hetkemurede üle kurtmise asemele pigem mõtlemas selle murdepunkti saabumisele, kus algaks jälle rahvusvahelise transpordi ja piiride ehk turgude avanemine, milleta mingist taastumisest ja kriisist väljumisest pole põhjust rääkida.

Ettevõtjate jaoks tähistab see murdepunkt ka hetke, milleni tuleb lihtsalt kuidagi elus püsida (kasvõi ise teadlikult ja ettenägelikult võetud pausil olles) ja vähemalt enne murdepunkti taastumine ja väljumine, uuest normaalsusest rääkimata, nende peamine mõtteaine, plaan ja eesmärk ei ole. 

Üsna teise laine algusest peale sai juba selgeks, et turismi avanemine ja taastumine ei sõltu mitte enam turismi võimalikest arengutest, vaid hoopis arengutest ja olukorrast vaktsineerimise kaudu viiruse kontrolli alla saamises.

Veel enne aastavahetuse aegu alanud mutatsiooniderallit ja seejärel tõrkuma hakanud vaktsiinitarneid, millele omakorda järgnesid ka tõrked vaktsineerimises loodeti rahvusvahelistel turgudel kõige optimistlikumates prognoosides esimest avanemistelainet lihavõtete aegu ehk see pidanuks juba toimunud olema. Jaanuari-veebruari jooksul sai aga üsna selgeks, et enne maid vastavat murdepunkti oodata ei ole ja isegi kui see ots peaks mais lahti tehtama, siis alles juunis võiks järgneda juba suuremad läbimurded turismi rahvusvahelise taasavamise plaanis.

Võttes arvesse nüüd juba jõuludest alates toimunud jooksvat vastavate tähtaegade nihkumist ikka kuu-paar korraga ehk järgmise tõrke kohta edasi, siis isegi kui mai-juuni osas peaksid esimesed läbimurded osutuma reaalseteks, suuremas mastaabis avanemine saab toimuma ilmselt läbi kogu suve.

Kui suvi on tinglikult vaba ja avanenud ning kui sellega ei kaasne enam tänu piisavalt suurele vaktsineeritusele uut suuremat ehk juba neljandat lainet, siis sügis oleks ilmselt see aeg, kui võiks lugeda avanemise äratoimunuks ja taastumine teel kriisist väljumisele saaks alata.

Tänasest ehk poolest aprillist kõike senitoimunut arvesse võttes ja ettepoole hinnanguliselt vaadates võiks välja tuua järgmiseid etappe:

• Tänavuse kevade ja kevadsuvega saadakse olukord piisavalt kontrolli alla selleks, et seda võiks pidada stabiliseerunuks ja kontrolli all olevaks ehk mais-juunis hakkavad esimesed rahvusvahelised piirid ja ühendused jälle avanema ja toimima ning avanemine jätkub läbi kogu suve;
• Taastumine algab sügisel ja kestab veel kogu 2022. aasta ehk suures joones räägime poolteist aastat kestvast perioodist taasavanemise lõpulejõudmise ja taastumisjärgselt kätte jõudva nn. kriisist väljumise vahel;
• Kriisist väljumine ei tähenda veel automaatselt uue normaalsuse saabumist, vaid ilmselt liigutakse selles suunas valdkonniti-sihtkohati läbi kogu 2023. aasta;
• 2021 teine poolaasta – 2023 lõpp on ilmselt vajalik periood rahvusvaheliste transpordiühenduste (ka kruiisituru) uuesti täies mahus käimasaamiseks ja selge on, et mida lähemal oleme taasavanemisele, seda lühematest ja vähem rahvusvahelistest reisidest on jutt ning mida kaugemale sellest liigume, seda pikemaks ja rahvusvahelisemaks reisid muutuvad. 
• Kui 2023 lugeda kriisist väljumise perioodiks, siis 2024 saabuv uus normaalsus oleks esimene täisaasta, kus võiks hakata juba võrdlema midagi viimase kriisieelse täisaastaga ehk 2019-ga. Samas kõlavad hoiatavad hääled, et majandusnäitajates võib 2019. kui eriti eduka turismiaasta tasemele jõudmine võtta 2024. aasta järel veel paargi aastat ehk alles 2026 võiks olla selline aasta, mille puhul kogu tänase kogemuse ja tarkuse juures võiks arvata uus 2019 käes olevat, aga seda muidugi eeldusel, et nüüdsest taasavanemisest alates läheb kõik suuremate tagasilöökideta ülesmäge.

Kõige eelneva valguses tahaks eraldi rõhutada, et turismi õppimine ja turismis tööelukarjääri planeerimine on ei ole praeguses seisus sugugi mõttetu risk, vaid kui mitte nüüd, siis veel millal?!

Esiteks – turism ei kao kuhugi ehk tegemist on ajutise tagasilöögiga ning turism oli, on ja jääb üheks suurimaks tööandjaks maailmas üldse.

Teiseks – pooleteise aasta suurune „kriisiauk“ võib küll hetkeks turismimajanduse visata nii mõnegi aasta võrra arengus ja majandusnäitajates tagasi, aga kui vaadata turismi arengut maailmas viimase poole sajandi pikkuses retrospektiivis ehk kuidas on jõutud 1970-ndatest tänasesse päeva, siis sõdadest, terrorismist, viirustest ja majanduskriisidest tingitud tagasilööke on ikka aegajalt esinenud, aga suur trend on alati olnud ja on endiselt kasvu suunas. Ja tavaliselt on kippunud mingi aeg tagasi ennustatud kasv olema ka optimistlikust arengustsenaariumist nõksu võrra suuremgi sinna etteprognoositud hetke lõpuks „kohale“ jõudes.

Kolmandaks – kui mitte nüüd, siis millal veel oleks turismi õppides ja turismi tööle minnes uksed nii avali valla? Sektori suurim hirm avanemisega seos ongi ju viiruse kõrval see, et kust leida uuesti see tööjõud, mis vahepeal on tööta jäänud ja seetõttu ka üle kolinud muudesse valdkondadesse, kus kriis nii sügav ei olnud ehk siis iga uus (võimalik) töötaja hakkab avanemise hetkest alates olema oluliselt rohkem hinnas, kui enne kriisi oleks osanud uneski näha.

Neljandaks – töö tööks, aga ka karjääriredel võib samal põhjusel, et lihtsalt ei ole piisavalt inimesi tööjõuturult võtta, olla ootamatult suure kiirendusega, kui aga on vähegi hakkamist, tahtmist, oskuseid ja kogemusi.

Seega eelpool kirjeldatud turismi taasavanemise, taastumise ja kriisist väljumise etapilisus on samas ka turismimajanduse ja -ettevõtluse ning -tööhõive senise ajaloo vaat’ et suurim võimaluste periood, sest madalseisust jälle alustades on ju omaette eesmärgiks ja väärtuseks nii taastumise kui kriisist väljumise alustamise ja teostamise kiirus, mida aga tööjõu nime kandva ressursita kohe kindlasti ei ole lihtsalt võimalik ei tekitada ega tagada.