Akadeemia tänava arvamuste allee: aga mis siis saab, kui tehisaru võtabki meie mõtlemise üle?
Pean alustama sellest, et ma ei ole arvuti- ega ajuteadlane. Olen õppejõud, kes püüab üliõpilasi juba ligi 10 aastat kriitiliselt mõtlema panna. Tänavu jaanuaris saabus ühes minu õppeaines jälle tagasisidestamiseks ports üliõpilaste töid, kuid sel korral neid lugedes olin ühtaegu rõõmus ja kurb. Tõesti, keeleliselt olid tööd paremad (vaid mõttekriips oli liiga pikaks venitatud), aga sisult hingetumad, täis õhku ja tühje lauseid. Kirjutatud oli palju ja suuri sõnu tehes, aga vahel tekkis tunne, et loen tuttavaid sõnu, millel puudub mõte. Korduvalt pidin kasutama Google’i abi saamaks aru keerukatest sõnadest ja väljenditest, mis osutusid käsitletud valdkonnaga mitteseotuks.