16. märtsil toimus järjekorras 19. Academia Pernaviensise mõttekoda. Seekordse mõttekoja külaliseks oli keeleteadlasest akadeemik Karl Pajusalu. Vestlusringiga ühinesid virtuaalselt ka akadeemik Pajusalu kaks poega, samuti teadlased Mihkel Pajusalu ja Sander Pajusalu.
Mõttekoja teema "MIKS KEEL ON TÄHTIS?"
Ainulaadne arutelu avas keele tähenduse, tunnetuse ja kasutuse nii kultuurilisest kui ka erinevate teadusvaldkondade vaatenurgast ning peatus teemadel liivi keel ja meel, eesti keele kasutamine teaduses ja eesti teaduskeele olulisus.
Esinejatest
Akadeemik Karl Pajusalu, sünd 1963 Pärnus, lõpetas Pärnu 1. Keskkooli 1981. aastal ja Tartu Ülikooli 1986. aastal, doktorikraadi kaitses Turu ülikoolis 1996. a, aastast 2000 on Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor. Külalisteaduriks olnud Pennsylvania ja Stanfordi ülikoolis, külalisprofessoriks Helsingi ülikoolis. Tema uurimissuundi on eesti keele ja sugulaskeelte ning nende murrete ajalooline kujunemine, varieerumine ja dünaamika. Ta on algatanud mitmeid ettevõtmisi: TÜ foneetikalabor, keeleteaduse ja -tehnoloogia doktorikool, keeleteaduse, filosoofia ja semiootika doktorikool, TÜ Lõuna-Eesti keele ja kultuuriuuringute keskus. Pärit Pärnust ja juurte poolest 100% Pärnumaalt, on ta peale eesti murrete uurinud põhjalikult liivi keelt ja loonud Liivimaa liivi keele kirjaviisi. See on toonud tunnustusena mh valimise Läti Ülikooli audoktoriks ja Läti Teaduste Akadeemia välisliikmeks.
Mihkel Pajusalu, sünd 1986, on Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi kosmosetehnoloogia osakonna juhataja, TÜ kosmosetehnoloogia kaasprofessor. Oma doktorikraadi kaitses ta Tartu Ülikoolis, järeldoktorantuuris oli Massachussettsi Tehnoloogiainstituudis. Tema täpsem eriala on astrobiofüüsika, st elu jälgede otsimine kosmoses. Ta tegeleb ka kosmosetehnoloogilise arendustööga, näiteks valgustite loomisega kuukulguritele.
Sander Pajusalu, sünd 1988, on meditsiinigeneetik, TÜ kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juhataja, Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi kaasprofessor. Peale doktorikraadi kaitsmist Tartu Ülikoolis oli ta järeldoktorantuuris Yale ülikoolis. Temauurimistööde peamiseks eesmärgiks on uute geenidiagnostika meetodite rakendamine kliinilises praktikas, mis võimaldab üha rohkematel patsientidel diagnoosida haiguste tekkepõhjusena konkreetseid pärilikke faktoreid. Samuti on ta Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige.