Projektijuhi kutsetunnistus vajab tuntust ja tunnustust
Kuigi elu on muutunud järjest projektipõhisemaks, siis projektijuhi kutsetunnistusi on väljastatud suhteliselt vähe. Hetkeseisuga avalikust andmebaasist vaadates saame teada, et praegu kehtivaid tunnistusi on välja antud 186. Viimastel aastatel on põhiline nooremprojektijuhi kutse, mida antakse kutsehariduse lõpueksamina. Töömaailmast tuleb vaid üksikuid taotlejaid, sest tunnistus ei anna selle esitajale tööandjate silmis lisandväärtust.
Käesoleva arvamusloo aluseks olevas lõputöös võeti välja selgitada, miks see nii on, et meie projektijuhid eriti ei taotle erialast kutset ja mida oleks vaja teha projektijuhi kutse edendamiseks.
Tänapäeval on organisatsioonid oma protsesse järjest enam muutmas projektipõhiseks ja see on muutnud projektijuhtimise kui eriala järjest olulisemaks. Ühelt poolt on projektijuhi ametinimetus muutunud populaarsemaks ning seda antakse ka töötajatele, kelle töö iseloom ei ole projektijuhtimisega seotud. Teisalt on olukord, kus töötajad, kelle tööülesanded vastavad projektijuhi omale, on ametinimetuse järgi näiteks tootejuhid, arendusjuhid, kliendihaldurid jne. See kõik tähendab, et elulookirjelduste järgi on järjest keerulisem aru saada, mis on projektijuhi ametinimetuse taga või millist eelnevat töökogemust saab tegelikult pidada projekti juhtimiseks.
Mainitud murekohad on üks osa põhjustest, miks maailmas ja ka Eestis on loodud projektijuhi kutsestandardid. Kutsestandard kirjeldab täpsemalt projektijuhile vajalikke oskuseid ning kutsetunnistust omades saab inimene potentsiaalsele tööandjale juba oma kandideerimisavaldusega koos edastada info projektijuhtimise oskuse kohta.
Projektijuhi kutse uurimisel leitigi, et sarnaselt teistele vabatahtlikele sertifikaatidele, taotletakse projektijuhi kutset selleks, et tööturul atraktiivsem välja paista. Teisalt, kuna tegemist on ühe kõige kiiremini areneva valdkonnaga, siis on erinevad standardid väga olulised, et erinevad projektijuhid oleksid samas inforuumisja kasutaksid võimalikult sarnast sõnavara rääkidest valdkonna teemadest sisuliselt.
Veel on oluline võtta arvesse, et projektijuhi ametisse satutakse enamasti juhuslikult ehk tegemist ei ole teadliku karjäärivalikuga.
Küsitluse tulemusel selgus, et projektijuhid, kellel ei ole kutsetunnistust, loodavad, et see võiks aidata neil parem välja paista. Selle taustal ootavad nad valdkonna katusorganisatsioonilt - Eesti Projektijuhtide Assotsiatsioon (EPMA) - koolitusi ning projektijuhtide vahelise suhtlusvõrgustiku arendamist.
Selgus siiski, et projektijuhid ei ole enamasti huvitatud kutsetunnistusest, kuna nad leiavad, et varasem töökogemus on olulisem kui kutsetunnistus. See on aga vähese teadlikkuse tulemus, sest tegelikult on kõrgema taseme kutsetunnistuse saamiseks vaja eelnevat töökogemust ning kutse andmisel testitakse omakorda standardile vastavaid teadmisi.
Kokkuvõtlikult selgus, et projektijuhid ei taotle kutset kahel peamisel põhjusel – teadlikkus sertifitseerimisest on madal ning kutse omamises ei nähta lisaväärtust.
Eesti kutsetunnistuse omandanud projektijuhid näevad selle kasuna ning taotlemise ajendina soovi ennast proovile panna ja oma enesehinnangut parandada. Kutse ei ole neil oluliselt kaasa aidanud sissetulekute kasvule, kuid sellega kaasas käinud koolitused on arendanud vastajate oskuseid projektijuhina.
Niisiis võib väita, et kutset taotlema läinud inimesed said enamasti selle, mida ootasid – tunda ennast parematena ning kasvatada projektijuhtimise alaseid teadmisi.
Projektijuhi kutsetunnistuse omanikud ootavad EPMA-lt sama, mida ka kutset omandama minnes sooviti – enesearengut. Organisatsioonilt oodatakse koolitusi ning kogemuste vahetamiseks suhtlusvõrgustiku loomist.
Projektijuhtide ootustes kutset väljastavale organisatsioonile peegeldub projektijuhi värbamises osalenud inimeste jaoks olulisena ametikohale sobivus ning eelnev töökogemus. On oluline tõsta värbamisega tegelevate inimeste teadlikkust projektijuhi kutsetunnistuse olemasolust ning selle olemusest, sest selgus, et ainult kolmandik värbamisega seotud inimestest olid teadlikud, et projektijuhtidel on võimalik ennast sertifitseerida.
Tekkinud olukorra kas just lahendamiseks, aga vähemalt antud probleemidega tegelemiseks tuleks esiteks korraldada koolitusi, töötubasid ja seminare, mis oleksid projektijuhtidele ka mugavad osaleda ja võimaldaksid projektijuhtidel laiendada oma suhtlusvõrgustikku.
Teine oluline parendus oleks EPMA liikmetele uudiskirja välja töötamine ja levitamine, mis aitaks luua projektijuhtidele vajalikku ühist inforuumi ning olla eriala arengutega kursis.
Oluline oleks ka projektijuhtimisega seotud töökuulutuste info jagamine viies nii kokku tööandjaid ja professionaalseid projektijuhte.
Projektijuhi kutse olemuse osas teadlikkuse tõstmiseks tuleks seminaridel ja konverentsidel jagada projektijuhi karjäärimudeli soovitusi pakkuda organsatsioonidele vastavat konsultatsiooni.
Ilmselt tuleks ka analüüsida, kas Eestis on üldse mõistlik hallata kohalikku projektijuhtide kutsestandardit – võib-olla on mõistlikum vahendada rahvusvaheliste sertifikaatide taotlemise võimalust, kuna need tõstavad projektijuhi konkurentsivõimet ka väljaspool Eestit.
Antud arvamuslugu põhineb Mall Merine TÜ Pärnu kolledžis kaitstud lõputööl „Projektijuhi kutse arendamine Eesti Vabariigis“ (juhendaja Taavi Tamberg).
Toimetas Ain Hinsberg
TÜ Pärnu kolledži teadus- ja arendusosakonna projektijuht
Loe veel sarnaseid uudiseid
