Magistrikraad kipitab – kas põnevate erialanimetuste taga leidub midagi asjalikku?
Mõte teadmisi täiendada tuleb tihti esimesena ja alles siis avaneb täiesti uus õppekavade maailm, kus konkreetsem otsus teha – mida üldse õppida? Kõrgkoolid võistlevad omavahel, proovides pakkuda midagi igaühele. Mõni nimetus paneb pead murdma, millega siin üldse tegu?
Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis on võimalik magistriõppes valida näiteks „Inimesekeskne sotsiaalne innovatsioon“. Uhke ja intrigeeriv nimi! Aga mida see üldse tähendab ja kellele mõeldud on? Kõige paremini oskavad vastata kindlasti need magistrandid, kes osa õppekavast juba läbinud. Silvia Looveer leiab, et olemuselt on see õppekava oma ajast ees olijatele ja mõtlejatele, kes tahavad kogukondi ühendades ühiskonda muuta.
Tiina Aavik oli eelnevalt kokku puutunud mitmete sotsiaalvaldkonda puudutavate teemade ning sotsiaalteenuseid pakkuvate asutustega ning leidnud end ikka ja jälle mõttelt, et miks see kõik peab küll nii keeruline olema!? Teenuste pakkumine ja ülesehitus peaks olema ikka sellest lähtuv, kes teenust vajab!
„Minu senine kogemus näitab, et sotsiaalteenused on sageli keeruliselt üles ehitatud ja ebamugavad kasutada. Mõnikord on tekkinud tunne, et need on loodud hoopis kellegi teise - mitte minu jaoks. Kelle jaoks teenused üldse luuakse? See küsimus pani mind mõtlema, et kas need saab kuidagi paremaks kujundada ja mida saan ise teha selleks, et teenused oleksid inimsõbralikumad,“ mõtiskleb Tiina.
„Leidsin oma küsimusele täpse vastuse Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži magistriõppekavast -„Inimkeskne sotsiaalne innovatsioon“, kus õpiväljundina lisaks heaolule ja inimkesksusele, mis juba iseenesest on innovatsioon, vähemalt mõtlemises, on ka teenusedisain ja veel palju muud.“
Kursakaaslastest on saanud perekond!
„Minu süda on meie grupis,“ sõnab Janika Matto kõhklemata ja Helina Andresen lisab meenutades, et see oleks olnud nagu eile kui koos tulevaste kaaslastega oodati kolledzi koridoris oma vestlusaega kandideerimiseks. Ei olnud neil sel hetkel veel ettekujutust õpingutest ega peatsetest kursusekaaslastest.
„Aga need inimesed, kes sellele teekonnale minu kõrvale on sattunud, on juba üksi olnud suurteks õpetajateks. Igalühel on oma lugu ja taust, haridused ja kogemused, mida jagatakse heldelt ja pannakse seejuures pead kokku, et leida koostöös innovaatilisi lahendusi sotsiaalvaldkonna probleemide lahendamiseks,“ rõõmustab Helina.
„Meile on loodud väga head tingimused, et me saaksime oma töö- ja eraelu kõrvalt tegeleda ka õppimisega. Oleme väga hoolsad loengutes käijad, aga ka väga aktiivsed suhtlejad väljaspool loenguruume. Oleme üksteise toetajad ja motivaatorid. Me oleme pere!“
Ka Ulvi Lehtsalu kinnitab, et grupi iga liige on nagu pusletükk, kes koos moodustavad imelise sõpruskonna, ühtse meeskonna õpingute teel, leidmaks lahendusi kõigile parema tuleviku nimel, inimene selle keskel.
„Juba see, kuidas me üksteist toetame, infot jagame ja kaasame koolitöösse, kui keegi ei saa põhjusega õppetöös kohapeal osaleda, on tänuväärne. 2 aastat ülipõnevat aega auditooriumis, akadeemilises keskkonnas ja koosveedetud vaba aeg õhtuti kultuuriasutusi külastades, on meid kasvatanud ühtseks tuleviku kujundajateks. Ainult parimad mälestused kogu senisest protsessist õppeperioodi jooksul,“ on Ulvi rahul.
Ka Janika Matto jaoks on olnud koosveedetud tunnid loengutes ja meeleolukad õhtud väga väärtuslikud. „Olen tundma õppinud oma kalleid kaastudengeid, kokku moodustame sooja ja südamiku grupi. Iga kord sessilt kojusõites jään ootama järgmist kokkusaamist.“
Lisaks erialale hindamatud mälestused!
„Kui peaks kirjeldama kaheaastast õpikogemust Pärnu kolledžis siis see on olnud üle kivide ja kändude, pisaratega, magamata öödega, suures koguses tööülesannete tegemata jätmisega,
pingetega peres ja suurepäraste kursusekaaslastega, naerkrampidega kohvikus istumistega,
õhtuste ja öisete sõnumite saatmisega, läbi tuisu ja lume sõitmiste Pärnu poole,“ muheleb Anneli Apitius.
„Esimese aasta keskel erinevate inimestena, erinevates valdkonnas töötades, erinevatest Eestimaa paikadest kooli tulles oleme alati täis õhinad, uudishimu ja suurt soovi kõike jagada. Oleme kasvanud kokku pereks, väikeseks kogukonnaks, mille liikuma panev jõud on tahe. Tahe õppida, tahe tegutseda, tahe leida see õige lahendus, tahe teha-luua innovatsioon, mis kõik kokku aitaks lapsi, noori, tööealisi ja tervisest tulenevate takistustega inimesi.“
Ka Tiina kinnitab, et kahe läbitud õpinguaastaga on üheksast kursusekaaslasest, kes pärit erinevatest Eesti piirkondadest, saanud kokku üks üliäge kamp! Sõpruskond, kelle peale saab alati kindel olla.
„Meis kõigis on hoiak ja teadmine, et kedagi ei jäeta „lahinguväljale“ maha. Ühiselt kogetu nii õppetöös kui vabal ajal on meid oluliselt rikastanud ning liitnud. Õhtud Endla teatris, järjest uusi söögikohti avastades, Pärnu rannas jalutades, ööbimiskohas õhtuti lobisedes või grupitöid tehes ning oma kogemusi jagades oleme kogunud hindamatud tunde,“ on naine siiralt tänulik.
„On olnud naljakaid seiku, palju nakatavat naeru toetavas ja heatahtlikkust kiirgavas seltskonnas. Mööda õhtuseid Pärnu tänavaid, sõna otseses mõttes keksides, oleme loonud oma traditsioone. Täielik inimkeskne sotsiaalne innovatsioon, ma ütlen!“
Inimesekeskne sotsiaalne innovatsioon sobib absoluutselt kõigile!
Ühiselt leiab terve kursus, et pole vahet kas oled mees või naine, noor või eakam – proovida tasub! Katrin Aasamaa lisab, et grupi tugevuseks ongi just kõigi väga erinev ning mitmekesine taust. „Erisused liidavad ja annavad tõuke tulevikuks,“ pistab Jana Malõh vahele.
Annika Roosimägi kinnitab oma kogemustele tuginedes, et eriala sobib kõikide elualade esindajatele, kes tunnevad sisemist vajadust sidustada inimesekeskselt erinevaid valdkondi. Luua klienditeekondi valdkondadeüleselt ning arendada teenuseid lähtudes iga inimese vajadusest.
„See eriala sobib inimestele, kes mõistavad ja soovivad kaasa aidata inimese teekonnale kogu elukaare vältel,“ kinnitab Jana. Ka Katrin sai õpingute jooksul kinnitust, et vanus ei ole takistuseks. „Üle 50-aastastel inimestel on rikkalik elukogemus ja teadmised, mida nooremate põlvkondadega jagada.“
