Vabatahtlikuks olemise kogemus: sotsiaaltöö tudengid kogusid abi sõjaohvritele

Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse kolmanda kursuse üliõpilased Anne Ennok ja Ulrika Pärn jagavad oma kogemusi seoses Ukraina sõjaohvrite toetamiseks läbi viidud annetuste kogumisega 25. veebruarist kuni 4. märtsini.

Milline on Ukraina sõjapõgenike aitamiseks mõeldud humanitaarabi kogumisel saadud praktiline kogemus?

Anne: Praktiline kogemus, et tuleb kaasata meeskond ja ülesanded jagada, mitte pingutada üksi, nii jõuab rohkem. Kogutav abi peab olema konkreetselt sõnastatud, mida vajatakse, nii on vähem selgitamist, kogumine efektiivsem ja kiirem.

Ulrika: Olen varemgi vabatahtlikuna tegevustes osalenud, aga see kogemusel oli eriti tugev emotsionaalne mõju. Nii palju lahkust ja headust korraga pole ma varem tundnud. Eestlased on abivalmid ja me saame olla kindlad, et kriisis hoiame kokku! Sellise aktsiooni olulisem aspekt on koostöö ja seda nii korralduspoolel kui ka annetajate seas. Julge küsida ja sulle antakse!!

Millised olid aktsiooni esimesed mõtted ja sammud?

Anne: 25. veebruari hommikul ärgates kuuldes, et Ukrainas algas sõda ja minu enda  vanaisa on ukrainlane, nii tekkis soov anda oma panus, kuid oleksin selle ettevõtmise ka niisama algatanud. Helistasin paarile tuttvale, samuti kolledži haldusjuhile Sirjele, et leida ruum ja koht, kuhu abi koguda ning juba 20 minutit hiljem tegin üleskutse Facebooki keskkonnas.

Ulrika: Mina liitusin aktsiooniga veidi hiljem, siis kui esmased korralduslikud tegevused olid juba kokku lepitud. Sotsiaalmeedias leviva info abil oskasin ma korraldustiimiga ühendust võtta ja oma abi pakkuda. Arvestades antud olukorda, siis tekkis mul koheselt soov panustada nii oma jõu kui nõuga. Enne kogumispäevi oli oluline infot jagada nii paljudeni kui võimalik. Selleks kasutasin sotsiaalmeedia abi ja suust-suhu reklaami. Oluline abi oli kindlasti ka Pärnu Postimehe artiklitest.

Milliseid emotsioone Te toimunu käigus kogesite?

Anne: Sain imelise kogemuse, kuidas inimesed hoolivad ja tahavad aidata. Tihti oli pakke avades juures sildikesi, mis oli kirjutatud ukraina keeles, see võttis  endal pisara silma. Püüdsin leida selles suures saginas hetke, et inimestega suhelda ja tänada neid selle eest, et nad hoolivad. Oli pisaraid ja tunda inimeste hirmu, mis edasi saab eriti vanemate inimeste seas. Püüdsin nendega vesteldes, neid veidigi lohutada ja rahustada, et küll peagi kõik laabub.

Ulrika: Olukord maailmas ja eriti Ukrainas tekitab meeletut kurbust ja viha, samas olles seotud aktiivselt annetuste kogumisega sai mõtteid ja tundeid veidi eemale sellest valitsevast õudusest. Valdav tunne nende päevad jooksul oli lootustandev ja helge. Samas oli ka annetajatega kohtudes väga mitmeid emotsionaalseid hetki - pisarates emad koos oma lastega või rusutud eakad, rääkimas oma eelnevatest sõjakogemustest. Positiivsed hetked olid eelkõige seotud meeskonnatöö ja koostööga, kõik kellelt abi küsisime need ka kohe appi tulid. Lisaks pakuti ka meile abi, eriline tänu eraisikule, kes kogutud kauba kohe ka piirile viis.

Kuidas jagasite infot abi andmise võimaluste kohta?

Anne: Tegin postitusi Facebooki keskkonnas, antud tegevuse kohta sai infot kohalik ajakirjanik Pärnu Postimehest, kes kajastas tegevust kohalikus lehes ja digilehes ning samuti oli üleskutse Pärnu Linnavalituse kodulehel ja Facebooki keskkonnas, kus antud teemal suhtlesin ise otse Pärnu linnapea Romek Kosenkraniusega.

Ulrika: Sotsiaalmeedia Facebook postitused olid peamised, mis aitasid operatiivselt infot edastada, seda nii meie endi poolt, aga kindlasti väga oluline abi Pärnu Kolledzi osalemisel ja info jagamisel. Ka Pärnu Postimehe artiklid aitasid inimesteni jõuda ja aktsiooni usalduslikkust tõsta. Suust- suhu reklaami ei saa ka märkimata jätta!!

Milline oli/oleks võinud olla kolledži poolne tugi Teie ettevõtmisele?

Anne: Olen kogu abi ees tänulik, mis kolledži poolt tuli. Saime kasutada kolledžit kogumispunktina, mis tekitas inimestes turvatunde, et tegemist on usaldusväärse asutusega. Inimestele  ei pidanud pikalt seletama, kus Pärnu kolledž asub  ja autoga oli hea juurdepääs kogumiskohta. Haldusjuht Sirje oli väga abivalmis, panustas meiega koos annetuste vastuvõtmisel ja pakendamisel ning organiseeris meile pakendamiseks vajaliku. Palju ülikooli töötajad ja meie enda õppejõud käisid meie päeva jooksul tänamas ja motiveerimas, see tekitas tunde, et ajame õiget asja.

Ulrika: Pärnu kolledži tugi oli suurepärane. Ideaalne koht ja ruumid annetuste kogumiseks, abikäed annetuste vastuvõtmisel ja transpordil, vajalikud kastid sorteerimiseks ja pakendamiseks, tasuta parkimise võimaldamine (annetajatel oleks hea ligipääs ka autoga), meeskonnale soe jook ja söök. AITÄH!!

Kuidas juba saadud kogemust praegu omandatava eriala huvides rakendada – nii õppetöös kui töökohal?

Anne: Kogemuse andis see ettevõtmine kindlasti ja tunde, sellest kuidas inimesed tegelikult on abivalmid ja tahavad aidata. Minu jaoks ei ole see viimane ettevõtmine, kindlasti soovin edaspidi organiseerida mõnda ettevõtmist, mis oleks vajalik kellegi toetamiseks. Siit tekkis ka mõte, et just sotsiaalvaldkonnas õppivad tudengid võiksid lõputöö kirjutamise asemel teha mingi projekti, kasvõi grupis, mis päriselt aitaks midagi parendada inimeste või ühiskonna jaoks.

Ulrika: Õppetööle andis see kogemus hea praktilise punkti ja kindlustunde, et tehtud on õige valdkonna valik.

Millistena näete võimalusi ainekavade sidumisel tegeliku eluga?

Anne: Kindlasti on paljud sotsiaalvaldkonna ained toetanud suhtlemist inimestega, oskad kasutada õigeid väljendeid, pakkuda tuge emotsionaalses seisus inimestele, leida koostööpartnereid. Kõige sarnasemaks pean siin Liina Kääri ainet, kus pidime kogukonnas koostama sotsiaalprojekti.

Ulrika: Antud aktsioon andis mulle kinnituse, et sotsiaalvaldkonnas oleks mõistlik asendada lõputöö aine sellise praktilise projekti läbiviimisega. Üliõpilane saaks nii kasutada õpitud teoreetilisi teadmisi praktikas ja seejärel koostada tehtud tööle analüüsi ning kokkuvõtte, kuidas läks ja mida edasi teha. Hetkel on meil teisel kursusel aine „Kogukonna- ja vabatahtlik töö“ võibolla saaks selle aine mahtu suurendada ning siduda kooli lõputöö ainega. Selline praktiline tegevus annab parima sotsiaalvaldkonnas vajaliku töökogemuse – töö inimestega, meeskonna ja koostöö organiseerimine, emotsioonidega toimetulek jne.

Veel mõtteid:

Anne: Huvitav ja hariv kogemus minu jaoks. Üllatas, kui toetavad on meie ülikoolis õppivad noored, kes käisid korduvalt abikäsi pakkumas ja samas, kuidas asjad ikka suurtes organisatsioonides venivad ning valitseb segadus. Olen südamest tänulik, et minu üleskutsele reageeris Ulrika Pärn, kes on minu kursusekaaslane ja haldusjuhile Sirjele, kellega meie koostöö sujus imeliselt. Samuti tuli meile appi meie kursusekaaslase Kristine Tamme tütar Anita Tamm, kes sai vabatahtlikuna meeldivaja südamliku kogemuse, kuidas meil on võimalus hädasolijaid aidata. SLAVA UKRAINE!                                       

Ulrika: Antud olukorras on oluline jätkata abi pakkumise ja vahendamisega ja seda me kindlasti ka teeme!