Garri Raagmaa: Mis aitab Eesti ääremaastumise vastu?

Ääremaastumise artikli (PM 21. 03. 2019) järelkajas küsis kursusevennast vallavanem: noh, diagnoos pandud, aga ravi? Hea küsimus! Ja hea aeg, et anda ametisse astunud valitsusele soovitusi regionaalpoliitika tegemiseks. Õige droogi tarvis oleks paslik enne varasemad ravisegud ja nende mõju üle vaadata. Et rohtu võetakse alles siis, kui juba väga paha olla, tuleb maalida pilt, et mis saab, kui vanaviisi edasi panna.

Regionaalpoliitika mõjutab piirkondade majandusarengut: loob ettevõtluses töökohti ja muudab majandusstruktuuri jätkusuutlikumaks. Probleemregioonidega asuti põhjalikumalt tegelema 1930. aastatel. Suure kriisi ajal oli mõnes Ühendkuningriigi piirkonnas 60 protsenti töötuid. Proovige seda ette kujutada! “Mõrvatud” Jarrow’ linna mehed marssisid (küll rahumeelselt) Londoni peale ja poliitikutel oli vesi ahjus: Londoni firmadele loodi ääremaale investeerimise soodustused ja hakati piirama pealinna kasvu. Et USAs läks tänavatel päris mölluks, käivitas president Franklin Roosevelt uue kursi (New Deal), millega arendati välja kogu Tennessee oru hüdrojaamad ja tööstused, samuti Hooveri tamm, mis pani kasvama toona vaid 5000 elanikuga kõrbeküla Las Vegase.

Pärast sõda rakendati Läänes regionaalpoliitikat laialdaselt: maksusoodustused, toetused, meetmed nagu Prantsuse kasvukeskused, Saksa ühisülesanne, Põhjamaade regionaalülikoolid, Briti arenduskorporatsioonid, Iiri tehnoloogiainstituudid. Täitsa mõikas! Et arengumaad ei ole regionaalpoliitikat sel määral rakendanud, on erinevused nende ääremaa ja suurlinnade vahel märksa suuremad nagu viimasena mainitute probleemidki: liikluskaos, sudu, veereostus, getostumine ja kuritegevus. Tulemuseks sagedased riigipöörded, sest meeleheitel inimestega on kerge manipuleerida.

Aga siis. Veel enne Nõukogude Liidu kokkukukkumist kuulutas Francis Fukuyama 1989. essee “Ajaloo lõpp” liberaalse kapitalismi lõplikku võitu. Juba varem Läänes toimunud panganduse ja muude äriteenuste dereguleerimisele järgnes masserastamine. Levis uue avaliku halduse usk: riik pidi igati kahanema kui mitte kaduma. Keinslikust riigisotsialismist suunduti teise neoliberaalsesse äärmusse, kus turg pidi kõike kõige paremini reguleerima. Pesuveega läks allavett regionaalpoliitikagi. Nüüd on üha selgem, et liberalism ei võitnudki.

Kapitalismi tüüphaigustele väheimmuunses Ida-Euroopas ja Soome TV “Dallasest” nakatunud Eestis haarati neoliberalismist eriti agaralt kinni. Hoolimata sellest, et 1990. aastate üleminekuaeg lõi valusalt: suurtööstused suleti ja põllumajandus kukkus kokku. Piire kompav kapitalism tekitas maffiasõjad ja Ida-Euroopas lahvatasid päris sõjad. Regionaalpoliitikast räägiti Eestis 1990ndail palju, aga raha anti vähe. Sedagi peamiselt enne valimisi. Nullindad tõid Euroopa Liiduga liitumise ja tarbimismulli. Kõik pidid rikkaks saama ja koht viie rikkama seas oli käega katsuda. Regionaalpoliitika kadus valitsuse retoorikast. ELi fondid ju avanesid. Raha oli seal palju. Ja bürokraatiat veel rohkem!

Ehkki Eesti saab 2013–2020 ELilt elaniku kohta enim raha, kahanesid siinsed regionaalinvesteeringud pea kaks korda.

Järgmine šokk oli 2008. aasta finantskriis. Enamik riike asus jõuliselt (uuskeinslikult) majandust turgutama, aga Eestis närisid krokodillid kriisieelarve hoopis õhemaks. Sadakond tuhat noort kaapis välismaale Kalevipojaks. Peamiselt ääremaadelt. Eesti maapiirkonnad kaotasidki OECD riikide võrdluses välismaale ja Harjusse alates 2000. aastast enim elanikke. Ettevõtluse toetusraha sebisid endale valdavalt Harju suurfirmad. Ehkki Eesti saab 2013–2020 ELilt elaniku kohta enim raha, kahanesid siinsed regionaalinvesteeringud pea kaks korda. Riigisisesed erinevused kasvasid euroraha toel veel. No aga sama toimus kõikjal Ida-Euroopas.

Töötajate mobiilsusele takka kiitvad majandusteadlased on suurlinnastumisele kõvasti hoogu andnud. Näiteks noor Briti neoliberaal Tim Leunig soovitas (nagu kunagi Jüri Mõis) kahanevate Briti linnade elanikud Londoni ümber kokku vedada: ehitada miljon uut maja. No palju õnne! Praegu kulub londonlasel tööle käimiseks keskmiselt 2,5 tundi päevas. Neil, kes tahavad elada mõistliku hinnaga oma majas, aga märksa enam. See teeb 700–800 tundi aastas ehk neli kuud puhast tööaega. Raadioeeter on tulvil ummiku-hädaldamist. Samuti Tallinnas. Kolime kõik Harjusse?

Eeslinnad valguvad city’dest üha kaugemale ja pendeldamisele kulub veel enam aega. Robert Putnam kirjutas 2000. aastal raamatus “Üksi keegeldades”, et ameeriklased suhtlevad üha harvem sõprade ja perega, osalevad vähem ühiskonna elus. On üksikud ja õnnetud. Ning valisid Donald Trumpi. Ju mõjutas rändrähklemine Brexitit ja Euroopas äärmuslaste esilekerkimistki. Õnnetuid inimloomi on ju kerge vihale ajada.

Majandusteadlaste probleem on ruumi eiramine. Nendele tegutseb homo oeconomicus abstraktses punktis. USA neoliberaalsed kirjatsurad Paul Krugman, Jeffrey Sachs, Richard Florida, samuti Maailmapank on aastaid soovitanud rahva suurlinnadesse kokku kuhjata. Pidavat kasulikum olema. Huvitav kellele?

Sachsi veel 2018. aasta detsembris Tallinnas antud soovitus ikka suurlinnu poputada tundub vana rokipeeru äraleierdatud plaadina. Florida, muide, tunnistab oma 2017. aasta raamatus “Linnad kriisis” (The new urban crisis), et suurlinnad suurendavad ebavõrdsust, süvendavad segregatsiooni ja hävitavad keskklassi. Kolleeg Tiit Tammaru üleeuroopalise uuringu põhjal samastub Tallinn koos teiste Euroopa ääremaa pealinnade Stockholmi ja Madridiga üha kiiremini. Kas teeme Rinkebyd (tuntud kui Stockholmi immigrantide linnaosa, kus sisserändajad moodustavad ligemale 90 protsenti elanikest, toim)?

Valitsus peab niisiis hakkama regionaalpoliitikat tegema. Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal ja Keskerakonnal, mille hääled tulid ennekõike Lõuna- ja Kirde-Eestist ääremaalt, tuleb oma valijaskonnalt nüüd vekslid lunastada. Lubavad supermaanteid, jätkavad tasuta busside ja riigiametite laialipaigutamisega. Liikuvus ja riigi töökohad on “teisele” Eestile muidugi abiks, aga see on vaid pool rehkendust. Arengu tagavad ikkagi erasektori töökohad.

Ettevõtteid on juurde vaja. Parim ettevõtja on kohalik! Veel parem, kui ta on edukas.

Tarvis on struktuurimuutust. Teistsuguseid töökohti. Vaja on investeerida! Investor aga ütleb, et väljapool Harjut ei ole kasulik. Riskid suured, kinnisvaral pole hinda. Ettevõtja ütleb, et ta ei saa investeerida, sest pank ei anna laenu. Pankur ütleb, et tagatist ei ole. Nokk kinni, saba lahti. Paljud Euroopa riikid ja USA osariigid pakuvad soodustusi, et teha investeerimine ja töökohtade loomine kasulikuks. Riik saab ju maksudega selle raha ringiga tagasi. ELi riigiabi reeglitele on Brüsselist kaubeldud sajamiljonilisi erandeid. Eesti ametnikud ei vaevu seni sellega tegelema. Ime siis, et investeeringuid napib. Me ei konkureeri.

Aga sellest ei piisa! Ettevõtteid on juurde vaja. Parim ettevõtja on kohalik! Veel parem, kui ta on edukas. Eduks on tarvis mastaapi ja eksporti, selleks omakorda tuleb tunda turge, arendada tooteid ja tõsta kvaliteeti. Kui väikelinnade odav ja turvaline elukeskkond ja head teenused on selge pluss, siis kuidas tagada konkurentsivõimeline teadmiste ja oskuste tase? Sellest edaspidi.

Garri Raagmaa
TÜ Pärnu kolledži direktor
 

Vaata ka: https://parnu.postimees.ee/6648218/garri-raagmaa-mis-rohi-aitab-eesti-a…